Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/360

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


ole veel täiesti terve. Kardame, et tema vaim haiguse läbi segatud on, sest ta karjub ühtepuhku „isa, isa!“ ja kipub põgenema. Et sarnasel olekul rahu hädasti vaja on, siis käskis Ivo linna minnes võõraid telgist eemal hoida. Meie oleme sõjamehed ja peame ülema käsku täitma. Kui haiget näha tahate, siis palun oodata, kuni Ivo ise linnast tagasi tuleb.“

„See on väga imelik, et Ivo keeld meie käsust üle peab käima,“ ütles Sandstede kibedalt. „Aga olgu pealegi, me ei taha riidu tõsta. Küllap Ivo meile selle eest vastab. Kuid õhtuni ei või me siia ootama jääda. Kui meie telki ei pääse, siis laske preili välja tulla; ta võib ometi juba jalal seista?“

„Kahju, ka see on keelatud,“ kostis Christoph viisakalt kummardades.

„Agnes!“ hüüdis Mönnikhusen valjusti. Telgist vastas hele karjatus ja siis kuuldi otsekui rabelemise müdinat, mis Mönnikhuseni soontes vere tarduma pani. Enne kui ta uuesti ärkavas vihas kätt sai liigutada, lendas telgi eesriie kõrvale, Agnes jooksis lõhki käristatud riietega Christophist mööda ja langes rõõmukarjatusega isa rinnale.

Vana rüütel oli kõige sügavamas liigutuses. Tükil ajal ei saanud ta muud sõna suust välja, kui kogeles: „Armas laps, armas laps!“ — sasis mõlema käega tütre peast kinni, suudles ta nägu ja juukseid, hoidis teda kätega enesest eemale, vaatles ja suudles jälle. Kui tema himu täis oli, arvas junkur Hans oma järje tulnud olevat.

„Ma ütlesin ikka, et sinu veel lõukoera suust välja kisun!“ hüüdis ta vaimustuses ja sirutas