„Usu mind, isa, ma olen osavaks jalakäijaks saanud ja pika tee ära käinud.“
„Preili von Mönnikhusenil ei sünni jala käia,“ tähendas vana rüütel kõrgilt.
„Risbiteri pruudil ammugi mitte,“ lisas junkur Hans kähku juurde. Ta talutas hobuse pruudi ette ja hoidis viisakalt kummardades käe all, et Agnes sadulasse võiks astuda. Agnes oli silmapilgu kahevahel, aga siis sai ta hea süda pahameele üle võitu. Risbiteri viisakus liigutas teda. Ta pakkus junkrule kätt, mille see aupaklikult oma huultele surus.
„Veel üks silmapilk!“ ütles Agnes. Ta pööras enese Christophi poole, kes sõna lausumata pealt vaatas. „Ma palun teid viimast korda tõsiselt ütelda, kuhu minu vaene reisiseltsiline on jäänud. Teid usun ma enam kui teie venda.“
„Minul ei ole venna sõnadele midagi juurde lisada,“ kostis Christoph külmalt.
„Ma vannutan teid, rääkige tõtt!“
Christoph kehitas vaikides õlgu.
„Siis ei ole mul siin enam midagi tegemist,“ õhkas Agnes kurvalt ja laskis end junkur Hansul sadulasse aidata; Hans ise võttis ühe sulase hobuse. Terve seltskond ratsutas pikkamisi laagrist välja. Keegi ei julgenud neid enam kinni pidada. Christoph vaatas neile mureliku näoga järele.
„Miks sa seda sündida lasksid?“ sosistas vanamoor tema kõrvale astudes.
„Mis parata?“
„Mis Ivo nüüd ütleb?“
„Ütelgu mis tahes,“ kostis Christoph pahaselt
