„Olge vait, junkur Risbiter!“ hüüdis Agnes põlevail silmil. „Teie ei tea, mis te räägite. Gabriel ei ole salakuulaja!“
„Noh, noh,“ vaigistas Mönnikhusen, „ära seltsilise pärast liiga muretse; kes siis tema elu järele nii ahne oli? Küll sa näed, ühel kenal päeval tuleb ta meie käest teenitud jootraha nõudma.“
See mõte oli Agnese meelest nii veider, et see teda pahandadagi ei suutnud. „Kui see mees veel elab,“ mõtles ta naeratades, „siis ei lepi ta jootrahaga; see nõuab rohkem.“
„Vaadake!“ hüüdis korraga bürgermeister Sandstede. „Kas see ei ole Ivo Schenkenberg?“
Linna poolt tuli üksik ratsanik tuhatnelja kihutades. Seltskonna juurde jõudes pidas ta hobuse järsku kinni ja vahtis ainsa silmaga kui tardunult Agnese otsa.
„Vabandage, et ilma teie loata telgist välja tulin,“ ütles Agnes lahkesti. „Ma tänan teid kõige hoole eest, aga teie kartus oli üleliigne. Ma olen täiesti terve ja pealegi õnnelik, sest nagu näete, olen ma oma armsa isa jälle leidnud.“
„Kes laskis teid telgist välja?“ ümises Ivo kahvatades.
„Keegi ei lasknud; ma tulin ise välja ja nimelt mitte ilma takistuseta“ — Agnes tähendas naeratades oma lõhkikärisenud riietele —, „mis selgesti tunnistab, et ülevaatajad oma kohut on täitnud; ärge nende peale asjata viha kandke! Ma olen vabaduses kasvanud lind, kes puuri ei sünni.“
Ivo oli kui tumm. Agnes ajas oma hobuse te-
