Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/388

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


„Kahju!“ õhkas Agnes.

„Kuidas nii, kahju?“ imestas Gabriel.

„Moskvas on palju nägusaid vürstitütreid . . .“

„Seda parem,“ naeris Gabriel tasakesi, aga südamest, „seda kergemalt läheb mul raske aeg mööda, mil sinust kaugel pean olema.“

„Gabriel!“

Agnese silmad läikisid pimeduses, aga Gabriel ei saanud õieti aru, kas haavatud uhkusest või tulevaist pisaraist.

„Noh, noh, pole viga!“ vaigistas ta, neiu värisevat keha enese vastu surudes. „Mõtle, et ma, kui vaevalt jälle jalal jaksasin seista, võlla kartusest hoolimata kohe Tallinna tõttasin kadunud reisiseltsilist taga otsima. Kas see midagi ei tähenda? Enne kui mõni vürstitütar minu meelest sinule kardetavaks saab, oled sina mind vististi juba sada korda unustanud.“

„Ära räägi nõnda, see teeb mulle valu,“ ütles Agnes.

„Aga kui ma nüüd mitu kuud, võib olla terve aasta sinust kaugel pean olema, kas sa siis mulle veel truuks jääd?“ päris Gabriel murelikult.

„Võid sa selle kohta kahevahel olla?“

„Ometigi oleksid sa alles üürikese aja eest peaaegu teisele mehele läinud.“

„Jumala pärast!“

„Ütle mulle, Agnes, oli sul juba altari ette astudes nõu „ei“ ütelda?“

„Ei olnud,“ kostis Agnes tasakesi.

„Noh, vaata! Haha!“

„Ära naera, Gabriel,“ ütles Agnes sügava häälega. „Ma arvasin sind surnuks ja tahtsin selle teoga esiteks oma vaese isa elu pikendada