ja oli kahekordne; ülemisel korral olid nunnade, alumisel munkade kongid. Mungad ja nunnad ei tohtinud mujal kokku saada kui kirikus, kuhu kummaltki korralt eriline uks viis. Kõrge müür kloostri ümber oli viimasel ajal veel kõrgemaks ja kindlamaks tehtud; seda oli hädasti vaja, sest uue usu ülesvõtmisest saadik hakkas Tallinna rahva aukartus püha paiga vastu kahanema, kloostri rikkus riisumise himu äratama. Abtiss Magdalena oli valju, kindla loomuga naisterahvas, keda miski asi ei hirmutanud. Ise vanast saksa soost sündinud, uskus ta kindlalt saksa rahva murdmatu võimu ja väe sisse ja põlgas venelasi. Suure sõja hakatusest saadik oli linna poolt mitmel korral nõutud, et mungad ja nunnad kloostrist välja läheksid ja kloostrist kindlus venelaste vastu tehtud saaks, aga abtiss Magdalena ei tahtnud sest kuuldagi ega võtnud ka kloostri kaitsmiseks pakutud rootsi väesalka vastu: ta ei uskunud, et ükski vaenlane kloostrisse puutuda julgeb. Tema julgus oli ka Mönnikhuseni peale mõjunud. Kui Mönnikhusen temale oma häda kaebas, oli abtiss ütelnud: „Anna Agnes pooleks aastaks minu valitsuse alla, siis teen ma temast tallekese!“ Mönnikhusen oli küll õlgu kehitanud ja veidi kahtlevalt naeratanud, aga südame põhjas lootis ta siiski head tagajärge abtissi vagadusest jä pühadusest, kuna ta oma isaliku võimu kohta viimse lootuse oli kaotanud. Ta andis abtissile täie voli kätte ja tegi ainsaks tingimuseks, et Agnest mitte katoliku usku ei pöörataks ega nunnaks ei püütaks teha.
Agnesele anti kloostris elamiseks kamber, mis suurem ja valgem oli kui nunnade kongid: kõr-
