Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/42

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


nalja pärast maha nottima. Need vaesed inimesed olid hirmu ja ahastuse pärast kui totrad, nad ei mõistnud palvetada, sest usku neil õiguse pärast ei olegi, muudkui vandusid ja naised määgisid läbisegamini: „Oh Jeesuke! Oh sa taevane jumal! Oh pühad prohvused ja poostlid!“ Mõned jooksid surmahirmus peadega otsekohe vastu müüri…“

„Aitab, aitab!“ hüüdsid mõned vahele. „Räägi, kuidas te viimaks pääsesite!“

„Te olete otsekui hagijad. Andke aega, ma räägin. Rüütel Kuuno ei suutnud seda kannatada, hüüdis mehed kokku, hüppas hobuse selga ja tormas läbi lahtitehtud värava välja, leedulaste kallale. Oi poisid, oleksite teie näinud, kuidas röövlite pähe tema mõõgast surma ja hukatust sadas! Aga ta oli liiga julge, tikkus otsekohe tihedama salga sekka ja möllas vaenlaste keskel nagu metskult koerte keskel. Minul tuli hirm, et vahest ei pääsegi enam välja, mu veri hakkas keema, ma möirgasin: „Jeesus ja Maria appi!“ ja tuiskasin tema järele. Saime võidu. Röövlite salk pani kui hanekari kaagutades plagama. Me tapsime, et süda hüppas. Rüütel Kuuno aga laskis pääsenud talupoegadele süüa ja juua anda ja neid minema saates ütles ta veel:

„Teie näete nüüd, kui vähe teie oma jõud teid kaitsta suudab. Teie sõimasite meid, meie aga kaitsesime teid. Sellepärast ärge olge tänamatud ega nurisege isandate üle, vaid kartke neid ja teenige truisti.“

Nii kõneles minu mehine, minu tubli isand, ja vana lossipreester lisas sügavas liigutuses:

„Jah, ja jätke oma näotu, kuri ebausk, austage

42