Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/425

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


Agnese silmis säras välgusarnane rõõmuhelk, mis aga kohe jälle kustus.

„Ma tulen heameelega, kui abtiss lubab,“ ütles ta vagusalt.

„Kas kuulete, abtiss?“ hüüdis Gabriel. „Preili Agnes usaldab mind, tahab minuga kaasa tulla. Mispärast teie siis veel teda keelate? Mõtelge, et meil vähe aega on.“

„Kes sa oled, et sa minuga nii ülbelt julged rääkida?“ küsis abtiss kulmu kortsutades. „Ma ei usu, et rüütel von Mönnikhusen nii ninatarku sulaseid omas teenistuses sallib. Mis su nimi on, noor tuulepea?“

„Minu nimi ei tähenda siin midagi,“ ütles Gabriel järsult, sest ta kannatus hakkas katkema. „Teie näete, et preili mind tunneb ja usaldab. Ma küsin viimast korda: Kas tahate teda heaga minu seltsis minna lasta?“

„Ja kui ma mitte ei taha, mis siis?“ küsis abtiss pilkavalt.

Gabrieli silm välkus vihaselt. „Siis vastutate ise oma vägivalla järelduste eest. Ma hoiatan teid, abtiss, ärge kutsuge hirmsat õnnetust enese ja selle vaga paiga peale!“

„Julged sa mind veel ähvardada, kelm?“ kähistas abtiss viha pärast kahvatades. „Sulased, võtke see inimene kinni!“

Gabriel kummardas äkisti väriseva Agnese poole ja sosistas talle kõrva: „Ole julge, ma tulen varsti tagasi!“ tõukas tugeva hoobiga tagasi esimese sulase, kes tema käsivarrest kinni haaras, kiskus kirve ta käest ja müristas seda enese pea ümber keerutades: „Teie, lurjused, tahate sõjameest pidada?“