Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/428

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


„Seda pahem, kui rüütli tütar orja nuhtluse vääriline on.“

„Mina ei lase end piitsaga peksta!“

„Selle vastu on nõu leitud. Ukse taga seisavad kaks sulast. Kui sa vastu tõrgud, siis kutsun nad sisse.“

Agnes surus käed vastu silmi.

„Sinu pärast, mu ainuke Gabriel, tahan ma seda teotust veel kannatada,“ sosistas ta kuulmatult. Siis tegi ta, nagu kästud.

„Nüüd seisa paigal!“ hüüdis abtiss peaaegu hõisates.

Piits vihises läbi õhu. Abtiss lõi esiotsa pikkamisi, iga hoopi isuga maitstes, iga vermet valgel siidpehmel nahal salarõõmuga silmitsedes, iga verepiiska ahne pilguga imedes — siis ikka kiiremini ja kiiremini, nagu piinamise himust ja verejanust erutatuna ning joovastatuna.

Agnes ei teinud kordagi häält, kui ta õrn keha otsekui tules põles, aga külm higi tilkus ta otsaesiselt, ta huuled värisesid ja suunurkadesse kogus kerge vaht. Viimaks lõppes abtissi jõud.

„Miks sa mind piinad?“ küsis Agnes tumedalt.

„Sellepärast, et sa püha naisterahvast oled vihastanud,“ kostis abtiss kähisedes ja lõõtsutades.

Agnes raputas vagusalt pead.

„Sina ei ole püha, tädi, sest sa vihkad mind. Ma tean ka, miks sa mind vihkad. Kui sa veel noor tüdruk olid, armastasid sa minu isa. Sa ei ole oma õele iialgi andeks andnud, et isa teda sinust rohkem armastas. Sellepärast oled sa ka kloostrisse läinud, mitte end jumalale pühendama,