Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/435

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


kondlik uhkus vana rüütli silmis. Siis vajusid nad väsinult kinni.

õhtul heitis Mönnikhusen hinge. Vürst Sagorski lahkus oma väesalgaga Tallinna alt ja läks esmalt Kuimetsa, kus rüütli surelikud riismed tema viimse soovi kohaselt perekonna matusepai-gale puhkama pandi. Siis usaldas vürst oma väesalga mõneks ajaks ustava asemiku käsu alla ja reisis pruudiga Venemaale oma isa juurde, kes tsaari armust oma mõisad ja seisuseõigused tagasi oli saanud, kuid selle tingimusega, et ta iialgi Moskvasse ei tohtinud tulla. Siin peeti toredad pulmad. Pärast pulmi kutsus tsaar Ivan noorpaari enese juurde, leidis neist suurt meelehead, kinkis noorikule kalli ehte ja andis Gabrielile kõrge ameti oma kojas. Liivi- ja Eestimaal ei saanud Gabriel enam sõjast osa võtta.

Kuidas suur Liivi sõda viimaks lõppes, seda jutustada on ajaloo asi. Meie nimetame siin ainult niipalju, et venelased sel korral Tallinnast võitu ei saanud, vaid seitsmenädalase piiramise järel sõjamoona puuduse pärast taganema pidid.

Gabrieli ja Agnese edasise elukäigu üle võime loori laotada, teades, et magusa õnne ja kustumatu armastuse soe läige loori läbi kumab. Vürst Sagorski nime leiame veel nende kangelaste seast, kes Pihkva linna kuulsa Poola kuninga Stephan Bathory vastu imeliku visadusega kaitsesid ja sel viisil päästsid Moskva riigi raskest õnnetusest, kuhu ühendatud vaenlaste ülikange jõud teda oli kukutanud.

Varsti pärast seda tegi tsaar Ivan Poola ja Rootsi kuningatega rahu, kuna viimased nüüd