Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/55

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


jooksin kui juhm võõra meesterahva kallale. Palun andeks.“

Jaanusel vennikesel oli nüüd kitsas käes. Ta ei saanud nii kähku toibuda oma imestusest selle kena neiu üle, kes talle omas õitsvas nooruses kui ingel teisest maailmast paistis ja ometi pahandas, et seda inglit ei julgetud sõbraks võtta!

Viimaks võttis Jaanus südame rindu.

„Emmi!“

See nimetus tegi endise rumaluse jälle heaks.

„Emmi,“ algas Jaanus tõusva julgusega, „Emmi, sa oled ju nii põhjatult muutunud, et ma sind peaaegu ei tundnudki…“

Emiilia naeris.

„Arvasid, et ma kasvada ei oskagi? Vaata, kui pikk ma olen.“

Emiilia ajas enese sirgeks, nii et ta Jaanusele õlani ulatus. Tema silmad naersid vallatult, kuid tema joontest õhkus siiski nii palju neitsilikku puhtust ja tõsidust, et Jaanus jällegi peaaegu kõik vennalikud lapsepõlve-mälestused oleks unustanud. Kõik selle laps-neitsi küljes oli nii nõiduslik, ilus, nii meelt ja mõtteid vangistav, joobnustav, kuid siiski nii ilmsüüta lapselik! Ja need silmad, need suured, sügavad ning säravad silmad! — Jaanus ei näinud üksvahe ülepea muud midagi kui neid silmi.

„Sa oled tõesti kasvanud — suureks ja — nägusaks,“ kohmas ta vastuseks.

„Vaata, vaata, sa hakkad kergemeelsete noorte rüütlite viisil tütarlapsi meelitama. Aga nüüd istu ja jutusta mulle, mis sa oled teinud kõige selle aja, mil ma sind näinud pole.“

Nende sõnadega istus ta pingile; Jaanus võttis

55