Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/57

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Kui inimene ise hädas on või ennast arvab hädas olevat,“ ütles ta siis tasakesi, „siis lõikab võõras appihüüdmine ta südant teistviisi kui muretul ajal. Kuidas võiks kannatava, hävineva rahva hädakisa mind liigutamata jätta, kui…“

Jaanus jäi vait ja pööras näo kõrvale.

„Miks sa kurvaks lähed?“ küsis Emiilia murelikult. „Mis sa tahtsid öelda?“

Jaanus tegi teist juttu:

„Vaat’ neil inimestel oli rõõmus elu, kes Periklese päevil kauni Ateena kodanikud olid. Jalge all paradiisisarnane maa, pea kohal lõpmatu sinine taevas, vabal merel tiivustatud laevad, terve linn kaunima kunsti ehtes, tänavail rõõmus, vaba rahvas üldise hariduse ilus ja tarkade seaduste kaitse all. Ma tahaksin, et ma tol ajal Ateenas, — või tuhande aasta pärast tulevikus oleksin elanud, kuni vahest ka meie maal haridus ja vabadus halli taeva siniseks värvib ning kadakad roosipõõsasteks muudab.“

Jaanus püüdis silmanähtavalt ilusaid sõnu sepitseda, et sellega oma tõsiseid tundmusi varjata. Sellest sai ka Emiilia aru.

„Sa ei ole rahul oma isamaaga, Jaanus,“ ütles ta tõsiselt.

„Ma armastan seda pinda, kus ma sündinud olen,“ ütles Jaanus, „ma armastan teda kuumalt ja truult. Aga mul on igav, ma olen üksi. Kui ma siin metsas üksipäini luusin, kuna sinine taevas mu pea kohal särab, linnud laulavad, oja vuliseb ja puud saladuslikult kahisevad, siis paisub mu süda, ma hakkaksin sõprade kaela ümbert kinni ja hüüaksin kallis emakeeles: „Tänage, vennad, taevataati, kes meile kena, armsa isamaa on kin-

57