süüdati tuled põlema, teenijad sõelusid sinna ja tänna, aiast kadus noorte isandate joobnud kära. Jaanus õhkas ja hakkas venival sammul kodu poole kõndima.
„See vaene, vaene neiu,“ mõtles ta pimedast metsast läbi minnes, „mispärast pidi see põrutav õnnetus just teda tabama? Ta on veel nii noor, nii nõder ja õrn… kuidas saab ta nüüd toore, äkilise Oodoga toime? Nüüd nutab ta iga päev üksipäini oma kambris, kuni ta silmad tuhmiks ja põsed lumivalgeks lähevad. Kes kaitseb teda nüüd? Kes lohutab teda? Oh, võiksin ma nüüd nii kui enne…“
Siin takistas mõni asi Jaanuse kahetsevat mõttekäiku. Meelde tuli noor, kena rüütel, kes Emiiliat aias nii ilusate sõnadega oli püüdnud rahustada, hoopis ilusamate sõnadega, kui Jaanus neid arvas teha võivat. Ja nad olid teineteise käe alt kinni hoidnud…
Jaanuse puhtasse, kaastundlikku südamesse asus sügava haleduse kõrvale teine, võõras tundmus, ja see oli kibe. Ta hurjutas ja tõrjus seda tundmust tagasi, tahtis üksnes armsa sõbra õnnetust meeles pidada, aga ta ei pääsenud visast mõttest lahti. Enesearmastus elab ju igas südames mõningal mõõdul. Jaanuse südames elas ta vähemal mõõdul, aga ta elas siiski ja ässitas: „Sa oled rumal, va Jaanus. Sinu arutused on albid. Mis sa jampsid? Emiilial ei peaks aitajaid ja lohutajaid olema! Tal on neid tosinate kaupa, iga mees tosin korda parem kui sina. Kas ta sinust midagi hooliks? Mäletab ta ka veel, et sina maailmas oled? Mine koju ja nuta ise selle üle, et sa nii väeti ja vilets oled.“
70
