närukaelad! Oot’, oot’, küll me näeme peagi uudist.“
Vana Tambet tuli imestades lähemale. „Uus härra? Missugune uus härra?“
„Hähähää!“ naeris kubjas. „Sa ei teagi veel, et vana rüütel eile maha maeti. Tohoo pärdikud!“
„Jumala pärast!“ pomises Tambet kahvatades.
„Ja-jah, meil on nüüd teistmoodi härra. Ei see hellita. See mõistab härra olla.“
„Aga kuidaviisi…?“
„Kuidaviisi? Hähähää! Küll ta ise teab, kuidaviisi. Küll näete varsti, kuidaviisi. Pole viga.“
Jaanuse meelest hakkas see jagelemine läilaks minema.
„Ma tean seda lugu isegi,“ ütles ta isale, „küll ma jutustan. Sinu ähvardusi, kubjas, meie ei karda. Mine oma teed!“ käskis ta, näpuga hoovivärava poole näidates.
„Näe, näe, kui tore,“ pilkas kubjas, „nagu kukk. Just nagu kukk. Ei veel lähe, pojuke, enne otsin maja läbi. Katsu mul kukke!“
Kubjas tahtis ukselingist kinni hakata, aga Jaanus seadis enese rinnutsi tema ette, vaatas temale teravasti silmi ja küsis sunnitud rahuga: „Kas lähed kohe?“
Kupja meelest läks lugu kirjuks.
„Hoidke ta kinni!“ karjus ta kõikuval häälel mõisasulaste poole. Aga need ei julgenud kätt Jaanuse külge panna.
„Ma olen sind kaks korda heaga minna käskinud,“ ütles Jaanus tumedasti, „ära kaeba, kui kolmas kord on kurjem. Visake ta välja!“ andis ta käsu oma sulastele.
Kaheksa tugevat kätt tõstsid sipleva ja kääk-
