Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/79

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Kes sind nõnda nuhtles, vaene talleke?“ naeris Oodo.

„Metsa Jaanus.“

„Kes?“

„Metsa Jaanus. Ja vana Tambet, tema isa. Peksid minu vaeseomaks ja sõimasid härrat. Oo-ooh!“

Noore lossihärra siiani lahkele näole kogunes tume pilv.

„Mis sa lorised?“ küsis ta järsku. „Nemad sõimasid mind? Mind?“

„Sõimasid ja teotasid, et hirmus kuulata. Ja peksid mind. Oo-ooh!“

„Sul pole aru peas. Mispärast… kuidas nad julgesid?“

Võõrad valgusid nende ümber kokku ja naersid õnnetu kupja väänlemise üle.

„Nad on vargad,“ hüüdis kubjas elavalt, „täied vargad ja röövlid. Kes teab, kui palju nad juba mõisa vara on riisunud? Nüüd on nad veel härra külast jooksiku enese juurde peitnud ega taha teda kätte anda. Täied röövlid. Ja kui mina läksin täna härra omandust taga pärima, siis hakkasid nad härrat teotama ning sõimama ja peksid minul kõik kondid kehas puruks. Oo-ooh!“

Oodo läks näost punaseks ja kärkis: „Kuidas sina, koer, mulle seda julged rääkida? Mispärast sa neid kohe ei sidunud ja siia ei toonud?“

„Oh, helde härra, mis jõudsin mina väeti üksi hulga vastu? Mina käskisin neid seal“ — kubjas näitas sulaste poole, kellel põlved hirmu pärast nõrkema hakkasid — „appi tulla ja härra au mitte teotada lasta, aga nad naersid. Muudkui mina üksi…“

79