sellega ning häbematu sõimamisega teotanud. Nüüd ütelge, mis ma niisugustega pean tegema?“
Vihalõke põles noorte rüütlite põskedel.
„Jumala eest!“ karjus Klaus Korkenpropf, priske noorsand, kellele esimesed punased karvakesed lõual meheiga ning meheau tõotasid. „Säherdust juttu pole ma veel kuulnud. Prii talupoeg? Mis asi see on? Säärast seent meie maal ei kasvagi, ja kus ta kogemata juhtub ilmale tikkuma, peaks ta kohe puruks tallatama.“
„Mis me veel ootame!“ hüüdis kõrge kasvuga, kähara pea ja lühikese ninaga junkur Klopfleisch. „Lähme poome kurjategijad oksa ja pistame nende pesa põlema.“
„See on õige! See on selge! Vii meid kohe sinna, Oodo,“ käratses kogu salk.
„Lähme peale!“ ütles Oodo, kelle ärevus järk-järgult kasvas. „Ma pean neid koeri karistama, enne ma tilka viina suhu ei võta.“
See nõu võeti hõiskamisega vastu. Sulased hüüti kokku, istuti hobuste selga ja kihutati metsa. Rüütel Kuuno ei olnud teiste hulgas, ei olnud ka nõupidamist kuulnud.
Tema istus rikkasti ehitud kambris ja lohutas ilusat neidu, kes vahel läbi pisarate naeratades tema kord tõsist, kord naljakat, kuid ikka mahedat ja sulavat kõnet kuulas.
Vaene Jaanus!
XII
Metsal peeti nõu, mis nüüd Maanusega peale hakata. Maanus ise kui tuline poiss kippus minema, tahtis metsa joosta, ikka joosta, ei tea kuhu
