Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/84

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Kuidas sa julged… ma võin su tükkideks raiuda lasta… Sa teotad mind teist korda…“

Jaanus vastas rahulikumalt: „Kui sa aru saad, et ma sind teist korda teotan, siis tule, maksa mehe viisil kätte! Aga sa ei julgenud üksi, sa tulid suure salgaga. Ma kardan, su autunne pole suurem kui su habe, ja seda pole sul veel olemas.“

„Koer, vait!…“

„Tule vaigista mind! Aga mees mehe vastu, nagu see vabadel ja ausatel inimestel viisiks on.“

„Kurat ja põrgu!“ röökis Oodo ja ronis hobuse seljast maha. „Jätke meid rahule, ärgu pistku keegi oma nina meie vahele!“ käskis ta kaaslasi ja rebis mõõga välja.

„Enne kui me võitlust algame, veel üks sõna,“ ütles Jaanus. „Langen mina, siis võid sa minu kehaga teha, mida tahad. Aga ma palun, jäta mu isa elusse. Kas lubad?“

„Soo? Palud sa nüüd, koer!“

„Mitte enese eest, kutsikas, vaid oma ilmsüütu isa eest, kes seal haavatult maas oigab.“

„Hea küll, ta peab elama, aga ta mädaneb kõige sügavamas keldris, kuni surm tema päästab. Kuid sina sured. Sure, koer, sure!“

Mõõgad kõlisesid kokku. Võitlus algas.

Oodo oli julge, osav ja tuline. Jaanus oli vahva, osav ja külm. Jaanusel oli esmalt küllalt tegemist, et ennast varjata loendamatute hoopide ja pistete eest, mis ülikiiresti üksteisele järgnesid. Tükk aega välkusid mõõgad võitlejate vahel, otsekui puistaksid terad vastastikku tulesädemeid.

Pealtvaatajad ei teinud häält. Tambet oli enese põsekile ajanud ja vahtis, silmad põnevil, võitle-

84