Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/96

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Mehed ei julgenud ilma sinuta,“ seletas Karu Andres, kes teiste eest rääkija näis olevat.

Kes sel silmapilgul Tasuja silmi oleks uurinud, oleks sealt midagi nagu salarõõmu leidnud. — „Eks ma teile öelnud, kui mind oma pealikuks valisite, et ma teid selle asja juures ei või aidata,“ ütles ta tumedalt.

Salk vaikis, kuid oli märgata, et mehed pealikuga nõus ei olnud. Loss oli rasvane suutäis ja paljudel oli seal vanu arveid õiendada.

Kuid Tasuja seletas:

„Nüüd on lossis kõik juba ärevil, on kõigest juba aru saadud ja tormi vastu valmistatud. Meid aetaks häbiga tagasi ja meie raiskaksime asjatult oma verd.“

„Mina ei karda midagi, kui sina kaasas oled,“ vaidles Karu Andres ägedalt, „mina lähen läbi, olgu kümme kuradit ees. Ega teisedki maha jää.“

Salk tõstis tõendavat kära.

„Mõistke ometi, mis parem on,“ noomis Tasuja valjemalt. „Meil on praegu vähe mehi ja aega küllalt. Kui hiljem rohkem väge kogume, võime lossi igatahes piirama hakata. — Vahest pääseb tema seniks Tallinna,“ lisas ta enese ette oma salamõtte.

Mehed hakkasid nurisema. Ühed ütlesid, neil pidavat häbi olema teiste vendade ees, kes omad mõisad ausasti on ära põletanud ja peremehed teise ilma saatnud. Teised küsisid otsekohe, mispärast nad siis õieti välja on tulnud ja mis nüüd tegema hakata? Ega’s nad ometi teiste tegusid laiseldes vahtida tahtvat.

Tasuja mõtles natuke aega.

„Mehed,“ hüüdis ta siis, ja tema vali hääl pani

96