sooni välja, mis paistab taevarannal tumeda viiruna nagu sügisene meri.
Ma ei tea, kas on ilmastikuolud õige soodsad või minu kaugustetaju silmapilgul erakordselt suur, kuid mulle näib, et kuski mujal kodumaal sellist avarat väljavaadet ei ole kui siin Alutaguse metsades Terevere seljakul. Otepää Väike-Munamäelt võib ju küll näha kaugele üle kuppelküngaste, ilusa ilmaga võid isegi Haanja kühmi eraldada taevapiiril, kuid ometi ei ole seda avarust ega kaugust, mis siin, kõik näib seal kägarduvat mäekuplite ja seljakute taha. Ja Suur-Munamäelt ootad alati rohkem kui ta anda suudab, juba see toob pettumusi. Pealegi tõuseb tihedasti asustatud ja suure teevõrguga läbitud Haanja maastikult alati nii palju tolmu, et see silmapiiri peidab või ähmaseks teeb. Siin ei ole aga midagi vaadet häirimas — rohelised metsaladvad, niidud ja ääretu soo.
Mõni kilomeeter Iisakust edasi hakkab maapind taas madalduma ja tasanema, metsaladvad tõusevad kõrgemale, avar vaade kaob. Sälliku kohal algavad metsad, kuna asulad kaovad. Jällegi kahel pool kõrged metsamüürid, ees — hall teelint.
Päike on juba keskõhtus, kui jõuan Rannapungerjale. Ma tean, siia oleks pidanud sõitma kevadel jäälagunemise ning suurvee ajal. Siis oleks siin näinud hoopis teissugust elu ja liikumist, siis oleks näinud, kuidas küttepuud Alutaguse metsadest välja ujuvad ja uljad parvepoisid pikil looklevail palgiparvedel elukardetavaid sõite teevad. Rannapungerja ja Lohusuu —
110
