Need kaks jõge on kaua aega olnud Alutaguse metsade elusooned ja kaubateed, seda jutustab jõesuudmes puuvirnade ümber askeldav metsamees, kellega sobitan juttu. Kui palju neid jõgesid mööda on metsadest välja toodud palke, propse, saepakke ja küttepuid — kes seda jõuaks lugeda või meeles pidada! Kuid nüüd hakkab nende tähtsus langema. Sonda—Mustvee kitsarööpmeline raudtee võtab suurema osa vedusid enda kätte. Ja veoautod tungivad nüüd igale poole. Tudulinna—Roela maantee on nüüd autodele sõidetav, lase millal tahad. Aastat kakskümmend tagasi ei saanud sealt kevadeti läbi ei jalgsi ega hobusega, nüüd vurab seda teed mööda üks veoauto teise järel.
Mees sülitab laias kaares ja heidab tüdinult käega. Tea kui kaua need metsad sedasi vastu panevad. Leiutavad kõiksuguseid masinaid, millega kiiresti kihutada ja vedusid vedada, aga seda ei saa, et metsad kiiremini kasvama paneksid. Jah, tehku, mis tahavad, aga Jumala ja looduse vastu ei saa. Seeme idaneb ja puu kasvab tänapäeval niisama aeglaselt nagu sada aastat tagasi. Kas ei ole leiutatud veel sellist kunsti, mis metsad kiiremini kasvama paneks, või sellist rohtu, et tilguta mõni piisk puujuurele ja puu sirgub suureks mõne päevaga? Muidugi ei ole, ei leiutatagi! Jumala ja looduse vastu ei saa. Aga puude mahavõtmise ja väljavedamise kunst on neil selge ülearu. Tea, millal nad lennukiga hakkavad siit puid välja vedama?
„Kas olete sõitnud mööda Sonda—Mustvee raudteed?“ küsib metsamees lõpuks. „Kogu see
112
