nud salaküttijaist, alati osanud õigel ajal kaduda. Mõne metsavahiga ei saadud nii kergesti hakkama, üldiselt aga armastasid metsavahid metsaperede küttijatele läbi viie sõrme vaadata.
„Suuremad jahiajad ja kangemad jahimehed olid muidugi enam kui poolsada aastat tagasi,“ lõpetab õpetaja jutu. „Minu vanaisa teadis kõnelda jahimeestest, kes karudega rinnutsi kokku läksid — tema jutu järgi olevat vanema põlve meestel jõudu palju rohkem olnud kui praegusel ajal. Üks mees käinud alati palja jalu jahil ja kiidelnud, et küll tal on head saapad: „Tallanahk on päris hüva, aga pealisnahk veidi rabe.““
Nüüd hakkab see metsaperede omapära kaduma, lisandab õpetaja nagu kahetsedes, õieti ta ongi kadunud. Sonda—Mustvee raudtee, uus maantee ja muudki tingimused on välismaailma kättesaadavaks teinud, ei saada enam elada omapärast suletud elu. Veidihaaval kaovad metsad, nende asemele tulevad põllud ja heinamaad.
Üksikud soosaared on nende metsaperede asupaigad, pangu me tähele, et siinseis kohanimedeski esineb „saar“ mitmesuguseis ühendeis, näit. Peresaare, Luisaare, Saksasaare jt. Nojaa, on praegugi mõni üksik talu soosaarel, millel väljapääsuteeks on vaid heinamaaserv, metsaalune rada, läbitud kohati sookaelte ja ojadega. Tema on käinud alles hiljuti ühes metsakülas, mis asetseb suurest teest kilomeetrit kolm eemal ja kus oli neli talu. Ligi pool maad tuli käia mööda purdeid, mis olid pandud kõrgemate kün-
136
