julgemat jooksevad esikusse, avavad kambriukse ja pistavad pead ukse vahelt sisse, siis kaovad jälle. Noor tüdruk, kes meid kardina vahelt piilus, teeb seda nüüd tagakambri ukse vahelt.
Ootan huviga, kuidas sõber talu noorrahva usalduse võidab, ise ei julge vastavaid katseid tegema hakata. Sõber aga ei näi sellega ruttavat, kõik peab toimuma tasa ja targu, nagu voolab elugi siin üksikul metsasaarel. Ta paneb suitsu käima, annab ka peremehele, siis veeretab edasi katkendilist juttu siit ja sealt. Perenaine toob aidast liha ja hakkab kolistama pliidi juures, siis antakse tagakambrisse käsk:
„Hilda, mine too laudilt kanapesadest mõni muna!“
Veidi kõhklemist tagakambris, siis avatakse uks ja sihvakas noor neiu sammub häbeliku näoga meist mööda. Sõber kõvendab häält, ei tee temast väljagi, mina püüan vaadata kõrvale.
Nüüd hüütakse üle ukse õue:
„Kusti, too hagu pliidi alla!“
Veidi aja pärast tuleb niisama häbelikult seitsme-, kaheksa-aastane poiss tuppa ja viskab sületäie hagu pliidi ette.
Kui selline tutvumine, võõrastamine ja vaatlemine on kestnud tunni või poolteist, lööb sõber käega tasku pihta ja meenutab nagu muu seas:
„Mul pidi siin mõni kompvek olema lastele.“
Nüüd tullakse juba kaunis julgelt meie juurde, võetakse kompvekid vastu ja jäädaksegi meie lähedusse. Kui siis küsimusega mõne poole pöördud, saad juba vastuse.
