dised veed ujutasid ümbruse nii üle, et koolimaja jäi vete keskele ja lapsed ei pääsenud sinna. Teatakse juhtu, kus üks õpilane uppus kevadel koolimaja õues olevasse auku. Nüüd on uus korralik koolimaja suure tee ääres, ja taas leitakse, et see oleks pidanud juba ammu nii olema.
Jah, nii see küll on, et kogu Alutaguse kõrvenurk on iseseisvuse algupäevil läbi elanud suure murrangu, mis paiguti toimub praegugi. Kõik jutud pöörduvad ikka tagasi murrangueelsesse aega. Ja olevikuga ei olda harjunud, selle mõistmiseks ning hindamiseks tõmmatakse paralleele minevikuga. Siis oli nii, nüüd on teisiti. Nüüd on kõva maantee, mõni aasta tagasi oli pakktee. Seda meenutatakse niikaua kuni kaovad tee äärest vana tee looked, kasvavad kinni rööpad ja mädanevad viimsed roikad. Ja see aeg ei ole enam kaugel.
VEEL ÜKS ERAK.
Jätkame teekonda. Mulle meenub ikka Peresaare erak, kes omal ajal lahkus inimühiskonnast ja asus üksiklasena elama laande.
„Kas peaks siin Alutaguse metsades asuma teisigi põgenikke ja üksiklasi, kes metsaüksinduse endale seltsiliseks valinud? Olen üht-teist nende kohta lugenud kirjanduses, nad ei ole kõik olnud inimpõlgurid, vaid pole oma selga painutanud orjaikke alla, on põgenenud laande,
166
