lähedal. Tema tarvidused on väikesed: onn, kannikas leiba laual ja kasukas seinal — Alutaguse Diogenes. Kas ta peaks olema õnnelik ja enesega rahul? Kas on tal üldse mõistet — õnn? Ta elab looduslikku ürgelu nagu puu metsas ja rohi niidul. Kui aeg täis saab, kustub ta elu ja ta langeb maha nagu kuivanud puu laanes.
Sõber näitab käega, ja me läheme onni tagasi. Seal jätab ta lauale mõned kroonid, kuhu mina oma kroonid kõrvale panen. Siis väljume, jätame head aega ja lahkume.
Kas ta peaks üllatuma, kui onni minnes rahad laualt leiab? Kas võtab neid üldse vastu? Mäletan poisikesepõlvest üht kodukoha erakut, kes muidu midagi vastu ei võtnud ja salaja toodud asjad puutumata jättis. Kord viis isa talle terve leiva. Vanameest ei olnud kodus, isa jättis leiva lauanurgale ja tuli ära. Kui ta kuu aja pärast jälle läks vanamehe juurde vankriratast tellima — vanamees oli ratassepp —, siis leidis viidud leiva endiselt lauanurgal, kuivanuna ja hallitanuna. Kas peaks see vanamees samuti toimima?
Kes ta on, mis ajas teda siia laande?
Seda sõber ei tea. Ta olevat siia asunud juba mõned head aastad enne maailmasõda keskealise mehena. Olevat kusagilt Maidla kandist mees. Mis põhjusel ta aga siia asus, seda ei tea keegi. Tegi ennemalt puutööd, saatis oma töösaadused naabritega laatadele ja haris onnikese ümber põldu. Kas ta nüüd saab hoolekandest abi, või toetavad lähemad naabrid või elab hoiupenni-
