All ei ole tuult tunda, kuid seal üleval võib teda olla — kuuskede ladvad ja kõrgemad oksad kõiguvad isesuguses korrapäratus rütmis ja laulavad põlismetsa laulu, mis on nagu tasase vihma sahin või mere summutatud kohin. Erisugune on see laul okasmetsas, erisugune leht- või segametsas, kuna haavamets annab isesuguse metalse alatooni. Tahaks seda põlismetsade laulu kuulda tormide aegu, kui puuladvad kõiguvad laias kaares, jämedad tüvedki painduvad ja oigavad.
„Mets on täiskasvanud ja raiumiseks küps. Millal siia saag sisse pannakse?“ küsin metsavahilt, kes käib ühe puu juurest teise juurde ja patsutab nende tüvesid.
Nii metsavaht kui ka mu reisukaaslane, mõlemad vaatavad mulle arusaamatuses otsa.
„Kas ta niisama ei võiks veel olla ja oma latva kõigutada… maailmale iluks?“ küsib metsavaht vastu. „Küllap võetakse muidugi metsi maha, enam kui hädapärast vaja. Hea, et on veel kaugeid ja kättesaamatuid metsalanke, kuhu kirves ja saag pole ulatunud. Küllap tuleb sellegi kätte varsti kord.“
Jah, seletab metsavaht edasi, Alutaguse metsade kaugus suurtest teedest ja kättesaamatus on neid siiamaani kaitsenud kirve ja sae eest, kuid kauaks seda enam on. Mustvee—Sonda raudtee lõikab läbi metsa südamest ja muudab mõnedki põlislaaned raiesmikeks, metsa varemeiks. Ei meie põlves sinna enam uusi metsi asemele tule, kas tulebki? Kuid pole midagi parata, juba see nii on seatud ning määratud, et loodusekuningas
