Mida jääb mul Avinurmes veel näha ja vaadata? Avinurme metsad, sood, pakkteed ja metsakülad ei paku enam nähtu kõrval uut. Üldpilt Alutaguse kõrvenurgast mul nüüd on, Avinurmega lähem tutvumine võiks seda täiendada ainult väikeste üksikasjadega.
Väljaspool tuntakse Avinurme mehi osavate puunõumeistritena, nende puunõukoormad moodustavad veel praegugi igal Kesk- ja Põhja-Eesti laadal eri osakonna. Kuid nad ei valmista ainult puunõusid — on külasid, kus tehakse aina vokke, toole või regesid.
Viimasel ajal on nad ajakirjanduse kaudu veel erilise kuulsuse omandanud — neid peetakse üle Eesti kõige osavamateks metsakrattideks. Ja kiusatus on ka suur — tiku- ja vineerivabrikud maksavad haavapakkudest head hinda, oma kruntidel metsa ei kasva, kuna riigi metsades on nii hea lihaga haabu, et lõika nagu pekki.
Kohaliku tavaõiguse järgi ei peetud siin, nagu kogu kõrvenurgas üldse, paarkümmend aastat tagasi metsavargust sugugi varguseks. Metsa oli Jumal lasknud kasvada kõigile, igaüks võis sealt vabalt võtta kütte-, tarbe- või ehitusmaterjali. Äärmisel juhul peeti metsa selle külakonna omaks, kelle piirkonnas ta kasvas ja kelle tarbeid ta rahuldas.
Seda vaadet metsale aitas süvendada veel asjaolu, et siin oli palju kroonumetsi, kus metsavargaile nii teraselt näppude peale ei vaadatud kui mõisametsades. Arvatakse, et suurem osa puunõusid, mida Avinurme mehed aastakümnete
