siis on kogu maa varsti varemetega kaetud, uuele elule ei jäägi enam ruumi.
Mina mõtlen:
„Siit on siis pärit need ultramariin- ja violettvärvid, lahtirulluvad maastikud ja järved nagu hõbeliuad roheliste sametkallaste vahel…“
Siin ta siis kõndis poisikesena, imes muljeid, vaatas pilvi ning maastikku ja unistas. Ta on vist küll alati üksi olnud oma värvide ja loodusega, tal on vähe silma olnud inimeste vaatlemiseks. Ta pole vist kunagi kakelnudki teiste mõisapoistega.
Üht mõistan ma nüüd kindlasti: ma tean, miks looduse- ja maastikukirjeldused Tuglasel on nii maalilised. Ta on oma kodukoha maastikumaalidesse lapsena tugevasti sisse elanud, Varajase lapsepõlve muljed ja elamused on mehe hilisemas arengus määrava tähtsusega.
Sõidame edasi. Mõlemalt poolt teed jookseb kirev maastikukangas meile vastu ja meist mööda. Üksikasjad selles lennus tuhmuvad, venides teesuunas nagu pikemaks. Isegi kaugemate mäeküngaste ja metsasalude piirjooned ei saa kindlat kuju võttagi, pöörduvad küljega meie poole ja kihutavad mööda.
See tüütab ja väsitab reisijaid, isegi meie juht ei näita tee ääres asetsevaid esemeid ega nimeta nende nimesid. Hetkelist elevust reisuseltskonnas loob mõni tühine pisiasi, olgu see siis autoga mõne aja võidu jooksev koer teeäärsest talust või vasikas koplis, kes autot peljates kohmakalt keksima hakkab.
