andma. Nitševoo, avos dast Boženka — pole viga, küllap Jumal annab! Kahju, et mul jääb nägemata selle maa eluavalduste kaks vastaspoolt — patune guljanje ja pattukahetsev ristikäik. Ma usun, nad anduvad ühesuguse naiivse siirameelsusega patule kui ka selle kahetsemisele.
*
Vastseliina linnusevaremed teeme peatuse. See linnus oli omal ajal piirikindlustiseks pealetungiva Venemaa vastu ja baasiks ordu ja piiskoppide ekspansioonipüüdeile. Nüüd on ta varemeis. Venemaa kaubatee käis siit kaudu ja lossi ümber tekkis alevik, mis oli rikkam ja suurem kui paljud praegused linnad tol ajal; nüüd ei ole sellest enam jälgegi. Imelikult kombineerib ajalugu jõudude vahekordi ja muudab kohtade tähtsust. Kas võisid võimukad piiskopid ja uhked toomhärrad seda aimata, et nende tööst ja püüdeist jäävad järele ainult varemed? Kas võisid sellest undki näha, et põlatud mittesaksad kord jälle oma maad ise valitsevad? Kui saaks manada esile minevikku ja näidata endisile võimukandjaile praegust aega!
Aga linnus on olnud omal ajal suur ning tugev ja asupaik strateegiliselt soodus: mäeküngas, millel linnus asetses, on küllalt kõrge ja tungib jõe lookesse, mis teda kolmest küljest loomuliku vallikraavina kaitses, ainult ühte külge oli vaja kaevata kraav. Ta võis siit valitseda kaubateed ja kaitseda piiri.
Meie reisuseltskond puhkab mäekülgedel ja võtab einet. Kui edasi sõidame, hakkab avalduma
