Mees ujunud küll Letipääle välja, aga noort Uhtijat pole suutnud päästa, see uppunud siia praeguste Uhtju saarte kohale.
Mehel oli naisest kahju, ilus noor naine oli. Hakkas siis mees naisele merre hauaküngast ehitama, vedas Letipäält paadiga liiva ja kive sinna kohta, kuhu naine uppus. Vedas ja vedas, kuni täitis mere ja hauaküngas ulatus vee alt välja. Siis oli aga mees juba vana ja suri ühel päeval oma naise hauakünkal… Sedaviisi see saar saigi. Pärast hakati teda kutsuma uppunud naise järgi Uhtju saareks. Jah, eluaja ehitas oma naisele hauaküngast…
Võib-olla on Salamaa saar saanud oma nime Selimest. Nüüd on siin need viis risti. Eks ta ole nüüd kalmukünkaks ka teistele. Tema noorpõlves hukkus siia karile üks taani purjekas, keegi ei pääsenud. Kuidas kellegi saatus on.
Kadunud Eiskopi Mihkliga — nad on temaga üheealised — olid ühel sügisel viis päeva saarel paigal, torm ei lasknud tagasi. Toidumoona oli napilt kaasas, see lõppes juba teisel päeval… Joogivett tuli püüda laialilaotatud purjega vihmapiiskadest. Poleks olnud neidsamu liivaherneid, oleksid nad kindlasti jäänud siia Selimele ja Uhtijale seltsiks. Liivahernestega toitsid endid kõik need päevad, kuni rauges torm ja pääsesid minema.
Olid siis mõlemad alles noored, Mihklilt kuulis siinsamas seda vanaviisi juttu esimest korda. Sinna Uhtija juurde Mihkel siis läks vanas põlves… nüüd on siin puurist… Kuidas kellegi saatus on.
