KUNDAST SUURSAARELE
Sõidan Kundast Suursaarele.
Istun aegsasti Suursaare meeste silgujaala pardal ja ootan ärasõitu. Mõlemad kaptenid — laevaomanikud — on läinud „üles“, nagu öeldakse siin rannas, s. t. on läinud maale, Kunda alevisse ostusid tegema. Laevas askeldab ainuke madrus ja ühe laevaomaniku kümneaastane poeg Vilho.
Vilho jutust selgub, et ta on kevadel lõpetanud alakoulu — soome algkooli alama astme — ja sügisel on juba kansakoulu — rahvakooli — poiss. Jah, pea need aastad lähevad, ega ta nii noor enam olegi, kevadel sai kümneaastaseks. Nüüd tuli isaga siia Virusse, et vaadata, kuidas siin ka elatakse ja mis tehakse. Madalad maad siin igal pool ja palju rukkipõlde.
Käis isaga ka Rakveres laadal ja nägi seal tohutu palju hobuseid, üks ilusam ja väledam kui teine. Neil seal Suursaarel oli talvel ainult üks hobune — talvisel postivedajal. Vastu kevadet lõppes seegi ja siis ei olnud kogu saarel ühtki hobust. Nüüd on küll jälle kolm hobust, sest tehakse teed kahe küla vahel, ja seal on hobustel tööd. Tema palus küll isa, et see ostaks siit ühe
