Suuril silmil vaatab väike Vilho kaugenevat rannapalistust ja pöörab siis silmad mere poole — Suursaar ei paista veel. Aga Kunda kõrgele kaldale paistis ta küll sinavate kühmadena — isa ise näitas ja ütles, et see on Suursaar seal kaugel mereseljal.
Vaatlen poissi ja püüan aimata ta mõtteid. Millest unistab praegu see kaluripoeg, kuhu kannavad teda ta mõtted ja unistused?
Kui palju kordi istusin ise poisikesena kõrgel kaldal, vaatlesin sinavat Suursaart ja üksikut purje merel. Tahaks veel kord tunda samu igatsusi ning soove ja mõelda samu mõtteid. Ei olnud siis piiri mõttelennul ega võimatut unistusil. Rändasin oma mõttekujutusis tormisel merel, kaugel põhjas ja palavas lõunas. Elasin mitmekordselt läbi kõik merimeestelt kuuldud ohud ja seiklused — nii tundide kaupa, päevade kaupa.
Millest unistab nüüd Vilho — kas merimehe, lenduri, sõduri või kinonäitleja kutsest? Suursaarel ei ole kino, võib-olla ei tunne ta veel selle võlu. Poiss keksib paar tiiru laevalael ringi, siis tuleb minu juurde ja näitab papist hobust, mille oli ise ostnud Rakvere laadalt. Võib-olla on Vilho unistused tulised täkud, lainetavad rukkipõllud — kõik see, mida kodusaarel ei ole. Kes teab.
Nüüd möödume Uhtju saartest, tumeda viiruna paistab Eesti rannapalistus, selle kohal musta pilvena Kunda vabriku suits. Eemal taevarannal tukub üksik puri, teisalt ilmub auriku suitsupilv, kuid kaob mõne aja pärast jälle.
44
