seks musta koerakutsika, kellest kasvas pärast samasugune Musti nagu on need siin kõik. Oli väga rõõmsaloomuline ja liikuv koer, karjahoidjat ega õiget majavahti tast ei saanud, meie hea mängusõber oli küll ja isaga käis igal pool kaasas, kui see kuhugi hobusega läks.
Siin on neid karjade kaupa jooksmas küla vahel ja kaljudel, teevad end iga võõraga sõbraks, jooksevad mõne aja kaasa, siis kaovad kaljude vahele.
„Ega midagi,“ jätkab Matti taas kõvasti poolelijäänud mõtet. „Mineval kevadel tegid mõlemad poisid esimese Viru-reisu ära, vanem kippus talvel juba hülgepüüki… Pea neist asja ei saa — aastat kolm-neli veel ja vaata, et ongi mehe eest väljas.“
Nukraks hakkab jääma vana kalur. Jutlen temaga veel ühest ja teisest, siis tänan kohvi eest ja lahkun. Luban viia tervitusi Lontovasse kõigile, kes teda veel mäletavad.
*
Sama päeva õhtupoolel siirdun küla taha kaljudele. Tahan külastada Haukavuorit, Kiiskinküla ja Lounatkorkiat. Külast viib teerada välja, aga kui jõuad kaugemale kaljudele, kaob see vägisi käest. Esiteks püüad otsida samblalaikudel äratallatud teerada või kaljul libedamaks kulunud kohta, kuid pärast lööd käega ja lähed edasi huupi — eksimist siin pole ju karta, Suursaarelt välja ikkagi ei pääse. Longin siis kaljudel siia ja sinna, ühest kaljuturjast üles, teisest
