Imelik see ongi, et kõige parem piirivalvepunkt ühtlasi oli mõni aasta tagasi ka kõige tähtsamaks salapiirituse baasiks.
*
Vastu õhtut jõuan Kiiskinkülasse. See asetseb samuti kaljudevahelisel rannamadalikul nagu Suurkülagi, ainult laht küla ees on väiksem ja tormide vastu täiesti kaitseta. Seepärast viivadki Kiiskinküla mehed oma jaalad Suurküla lahte talvekorterisse või tõmbavad maale. Küla põhjaosa piirab kõrge metsik kalju, lõunaosa on madalam. Seal on ka ribake heinamaad madalas lohus, selle taga kerkib jälle vana tuttav hall graniit.
Tulen külasse põhja poolt. Õige raske on metsikut kaljukülge mööda alla ronida. Siin on paraja maja suurusi ja väiksemaid kaljupanku emakaljust lahti murdunud, osalt alla langenud, osalt kaljuküljele rippuma jäänud. Samasugused rahnud asetsevad rannas ja mereski. Paiguti on kaljurahnude vahel sügavad kuristikud, praod ja lõhed, aga männid, jonnakalt elujõulised soome männid ei jää kuhugi, siin nad kasvavad kaljukülgedel, lõhedes ja isegi lahtimurdunud rahnudel.
Kari poisse sagab rannal kaljurahnude vahel; osavalt nagu hirved hüppavad nad ühelt kaljupangalt teisele või peidavad endid kaljulõhedes. Nähtavasti on neil käsil mõni mäng — ühed peidavad endid kaljurahnude taha ja lõhedesse, teised luuravad ja püüavad. Kindlasti on see mõni meriröövlite või piiritusevedajate ja piirivalvurite
64
