äralikkudel kordadel üht ja teist maksu weel juurde. Liberi siht näikse ühtlasi olewat sõjameeste andmise suurust ära määrata, wähemalt Eestimaa kohta. Sõjamehi nõudis Daani walitsus oma maakondadelt nende suuruse järele. Kas Eestimaalt niisamasuguse mõõdu järele nõuti kui päris Daanimaalt, selle kohta meile aru ei anta. Daanimaal maksis seadus, et sõja ajal iga sõtta kõlbaw mõisnikusugu meesterahwas sõtta pidi minema, talupojad aga iga kahe marga maa pealt ühe mehe sõjawäe jaoks muretsema. Wäikse maa omanikud ei tarwitsenud mehi sõtta saata ega ise sõtta minna. Nad maksid kuninga jaoks ometi isearalikku maksu. Wähe teisiti oli lugu rannaäärse rahwaga. Rannaäärne rahwas pidi sõja ajal laewadega sõjast osa wõtma. 24 marga maa pealt pidi üks laew 12 sõudjaga sõtta minema. Maaomanik wõi -omanikud pidid peale selle laewa jaoks sõjariistad muretsema ja moona kolmeks kuuks. Sõjameestele anti raudsed kiiwrid pähe, wiskoda kätte ja peale selle weel wibu 36 noolega (Knüpffer-Paucker, Der Güterbesitz, lk. 7).
Oletada wõib, et Daani laenumehed ja kuninga külakupjad sõja ajal sõtta pidid minema ja külade elanikka kaasa wõtma, aga kui suurel mõõdul, jääb meile teadmatuks. Igatahes arwati sõtta nõutawate meeste arwu adramaade järele, kelle järele ju kõik külad üles tähendatud. Waewalt hakkasid Daani laenumehed rohkem mehi sõtta kaasa wõtma kui kuninga poolt adramaade järele määratud. Pidid laenumehed ju tawalisesti oma kulul oma külade meestega sõtta minema. Hulga meeste sõttawiimine ja sõjas ülespidamine nõudis suuri kulusid. Sõjamehi ei peetud walitsuse poolt ülewal, nagu meie päewil, waid nende ülespidamine lükati täiesti laenumeeste kaela. Ülespidamine tehti laenumeestele sel põhjusel kohuseks, et laenumehed suured maad ilma mingi-
— 13 —
