mulle mu portree koju saatis imelises raamis, mille ta ise eriliselt joonistanud. Ja kuigi pilt mind pisut kadedaks teeb, sest see on juba terve kuu noorem kui mina, ometi pean tunnistama, et ta mulle väga meeldib. On ehk parem, kui teie talle kirjutate. Mina ei tahaks teda nelja silma all näha. Tema räägib asju, mis mind tüütavad. Ta annab mulle head nõu.”
Lord Henry naeratas.
„Inimesed armastavad ikka seda teistele anda, mida nad nii väga vajavad ise. Seda nimetangi ma helduse põhjatuseks.”
„Oo, Basil on parimaid inimesi, kuid mulle näib, ta on pisut vilister. Sestsaadik, mil teid tunnen, Harry, märkan seda.”
„Basil, mu poiss, paneb kõik meeldiva oma teostesse. Tagajärjeks on, et eluks jäävad tal järele ainult tema eelarvamused, põhimõtted ja igapäevane inimaru. Ainsad kunstnikud, keda olen leidnud nende eraelus meeldivatena, on halvad kunstnikud. Head kunstnikud peituvad ainult selles, mis nad teevad, järelikult on nad selles, mis nad ise on, täiesti huvituseta. Suur luuletaja, tõeliselt suur luuletaja, on kõige luulevaesemaid olevusi maailmas. Kuid halvad luuletajad on lihtsalt vaimustavad. Mida halvemad nende riimid, seda maalilisemad nad ise. Juba ainult see paljas tõsiasi, et keegi on kogu teise järgu luuletusi välja andnud, teeb ta otse võrdlematuks. Tema elab seda luulet, mida ta ei suuda kirjutada. Teised kirjutavad luulet, mida nad ei söanda teostada.”
„On see tõesti nii, Harry?” küsis Dorian Gray tilgutades pisut lõhnaõli oma taskurätile suurest kuldpunniga pudelist, mis seisis laual. „See peab nõnda olema, kui
