Lehekülg:Dorian Gray portree. Wilde-Tammsaare 1957.pdf/106

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Ta hakkas juurdlema, kas võiksime kunagi psühholoogia kui teaduse nii täpseks teha, et suudaksime paljastada iga vähimagi eluavalduse. Praegusel korral mõistame iseendid ikka võõriti ja teisest saame harva aru. Kogemusel pole vähimatki eetilist väärtust – nõnda nimetavad inimesed ainult oma eksitusi. Moralistid näevad temas harilikult teatud hoiatust, annavad temale iseloomu kujunemisel teatud kõlbla mõju, ülistavad teda millekski niisuguseks, mis õpetab, mida eeskujuks võtta, ja mis näitab, millest hoiduda. Tõeliselt ei leidu aga kogemuses mingit ajevõimet, nagu pole seda südametunnistuseski. Tõeliselt kinnitab ta meile ainult, et meie tulevik on nagu oli minevikki ja et pattu, mida tegime esiti jälkusega, kordame pärast mitmeti ning rõõmuga.

Tal oli selge, et katseline meetod oli ainuke, mille abil võis kirge teatud määral teaduslikult analüüsida; ja Dorian Gray oli kindlasti käepärane ese, mis näis tõotavat viljakaid tagajärgi. Tema äkiline hullumeelne armastus Sibyl Vane’i vastu oli suurt huvi pakkuv hingeeluline nähtus. Kahtlemata oli selles palju uudishimu, uudishimu ja tungi uuteks kogemusteks; ometi polnud see lihtne, vaid väga keeruline kirg. Selle, mis seal leidus puhast nooruslikku meeltetungi, oli kujutlusjõud moonutanud ja muutnud millekski, mis tundus poisile endalegi meelusest kaugena ja mis oli selletõttu veel hädaohtlikum. Just need kired, mille päritolu suhetes me end petame, valitsevad meid kõige meelevaldsemalt ja vägevamalt. Ainult oma nõrgemaist ajedest oleme teadlikud. Juhtub sagedasti, et kui mõtleme katsetada teistega, katsetame tõepoolest iseendiga.

Kuna lord Henry neist asjust uneldes istus, kostis ukselt koputus ja teener astus sisse meelde tuletama, et 106