lendab armastus sisse aknast. Meie vanasõnad peaks ümber tegema. Nad on talvel tehtud, aga praegu on suvi; minule kevad, arvan ma, õilmete tants sinitaevastes.”
„Tema on dzhentlmen,” ütles poiss tusaselt.
„Prints!” hüüdis tüdruk. „Mida tahad sa veel?”
„Tema tahab sind orjastada.”
„Värisen mõeldes vabadusest.”
„Mina tahaksin sind tema eest kaitsta.”
„Teda näha tähendab teda jumaldada, teda tunda tähendab teda usaldada.”
„Sibyl, sa oled hull tema järele.”
Õde naeris ja võttis venna käsivarre.
„Sina mu vana kallis Jim, sa räägid nagu mõni saja-aastane. Millalgi armud sa ise. Küll sa siis tunned, mis see on. Ära tee nii pahast nägu. Sa peaksid kindlasti rõõmustama, et sa lahkudes mind näed õnnelikumana kui olen olnud kunagi varem. Elu on olnud meile mõlemaile karm, hirmus karm ja raske. Kuid nüüd saab ta teiseks. Sina lähed uude maailma ja mina olen juba leidnud ta. Siin on kaks tooli, istume ja vaatame peeni kõndijaid.”
Nad istusid pealtvaatajate hulga keskele. Tulbipeenrad leegitsesid teisel pool teed nagu lainetavad tuliringid. Sumbunud õhus värises midagi valge õietolmu pilve taolist. Heledavärvilised päikesevarjud hüplesid ja tantsisid nagu hiiglaliblikad.
Sibyl pani venna rääkima iseendast, oma lootusist ja kavatsusist. See rääkis pikkamisi ja sunnitult. Nad vahetasid sõnu nagu mängijad mängumarke. Sibyl tundis end rõhutuna. Ta ei suutnud oma rõõmu vennale üle anda. Nõrk naeratus, mis moonutas venna tusast suud, see oli kõik, mis ta saavutas. Varsti muutus tüdruk vaikseks. 118
