võhumõõga õite, mis seisid keset lauda, „mida arvate heaga, Harry?”
„Olla hea tähendab olla kooskõlas iseendaga,” vastas ta, puudutades viinaklaasi peent jalga oma kahvatute peeneotsaliste sõrmedega. „Lahkkõla tähendab sundi kooskõlaks teistega. Meie oma elu on tõeliselt tähtis asi. Mis aga puutub meie naabrite ellu, siis võib igaüks, kes tahab olla silmakirjateener või vagatseja, selles oma kõlbeliste vaadetega ilutseda, aga tõeliselt ei puutu see meisse põrmugi. Pealegi, individualismil on kõrgem eesmärk. Moodne kõlblus tähendab oma ajajärgu mõõdupuu arvestamist. Mina aga arvan, et tõsisele kultuurinimesele on oma ajajärgu mõõdupuu arvestamine suurim ebakõlblus.”
„Aga kindlasti peab see, kes elab ainult iseendale, Harry, selle eest kohutavat hinda maksma?” arvas kunstnik.
„Jah, tänapäev peame kõige eest liiga kallilt maksma. Mina arvan, vaeste suurim kurbloolus on selles, et nad ei või midagi muud endale lubada kui aga enesesalgamist. Ilusad patud, nagu ka ilusad asjad, on rikaste eesõigus.”
„Peab maksma millegi muuga, mitte rahaga.”
„Millega siis, Basil?”
„Oo! Võib-olla kahetsuspiinadega, kannatusega… noh, languse teadvusega.”
Lord Henry kehitas õlgu. „Armas poiss, keskaja kunst on ilus, aga keskaja tundmused on ajast ja arust. Muidugi, neid võib luules kasutada. Aga siis võime luules tarvitada ainult seda, millel pole enam paika tegelikus elus. Usu, ükski tsiviliseeritud inimene ei kahetse oma lõbu, nagu ka tsiviliseerimatu ei tea, mis on lõbu.”
„Mina tean, mis on lõbu,” hüüdis Dorian Gray. „See on, kui kedagi jumaldada.”
