Hämarikul leidis ta enda Covent Gardeni juurest. Pimedus kadus ja nõrga valgusega ülekallatuna õõnestus taevas toredaks pärliks. Ilmatu suured vankrid mürisesid pikkamisi nokutavate liiliatega läbi hiilgavate, tühjade tänavate. Õhk oli lämmatav lillede lõhnast ja nende ilu näis talle toovat valu vaigistust. Ta läks turule ja vaatas, kuidas inimesed oma vankreid tühjendasid. Keegi valgerüüline aednik pakkus talle kirsse. Ta tänas ja imestas väga, miks aednik raha ei tahtnud võtta, ja hakkas siis ükskõikselt sööma. Kirsid olid keskööl korjatud ja kuu jahedus oli tunginud nende sisemusse. Tema eest läks läbi pikk rida poisse vöödiliste tulpide ja kollaste ning punaste rooside korvidega, otsides enestele teed suurte nefriitroheliste keeduvilja-hunnikute keskel. Hallide, päikesekõrvetatud sammastega väravavõlvistikus logeles kari näruseid paljapealisi tüdrukuid, kes ootasid oksjoni möödumist. Teised olid kogunenud Piazza kohviku pöördukse juurde. Rasked veohobused läksid trampides mööda kõvu kive, väristades oma kuljuseid ja rakmeid. Mõned juhid olid kotivirnale magama uinunud. Toitu otsides jooksid vikerkaarevärviliste kaelte ja roosade jalgadega tuvid mööda maad.
Natukese aja pärast hüüdis ta voorimehe ja sõitis koju. Silmapilguks peatus ta lävel ja laskis silmad ümber käia vaiksel platsil tema tühjade suletud akende ja nende silmatorkavate eesriietega. Taevas oli praegu puhas opaal ja majakatused helkisid hõbedana temale vastu. Mõnest vastasseisvast korstnast tõusis peen suitsujuga. Violetse lindina keerles see läbi pärlmutrilise õhu.
Kusagilt doodzhi pargaselt saadud ilmatu suures veneetsia laternas, mis rippus suure, tammepuuga vooderdatud eesruumi laes, loitis alles kolm gaasituld: nad paistsid peente siniste õilmelehtedena, mida raamis valge 144
