moodi inimesed ja ei võtnud seda arvesse, et meie elame ajajärgul, mil ebatarvilikud asjad on meie ainukesed tarvidused. Kirjade seas leidusid ka mitmed väga viisakalt sõnastatud teadaanded Jermyni tänava rahalaenajailt, kes pakkusid talle ükskõik missuguse summa ükskõik mil ajal ja seda väga parajate protsentide eest.
Minuti kümne pärast tõusis ta, ja riietunud kallisse siidiga tikitud kashmiri villast öökuube, läks oonükspõrandaga vannituppa. Külm vesi karastas teda pärast kauast magamist. Näis, nagu oleks ta kõik tehtu ja olnu unustanud. Ainult tumedalt tõusis tal paar korda tundmus mingist imelikust tragöödiast, millest tema osa võtnud, kuid see loorus unenäolisse ebatõelisusse.
Niipea kui oli riietunud, läks ta raamatukoguruumi ja sõi kerget prantsuse einet, mis oli talle asetatud väikesele ümmargusele lauale lahtise akna alla. Oli suurepärane päev. Soe õhk tundus vürtsidega täidetuna. Mesilane lendas aknast sisse ja sumises vesineitsikarva vaasi ümber, mis seisis väävelkollaste lilledega laual tema ees. Ta tundis end olevat täiesti õnneliku.
Äkki langes ta pilk sirmile, mille ta asetanud pildi ette, ja ta võpatas.
„Monsieur’le liiga külm?” küsis teener omletti lauale pannes. „Ma sulen akna.”
Dorian raputas pead. „Mul ei ole külm,” lausus ta.
Oli see siis kõik tõsi? Oli portree tõesti muutunud? Või oli see ainult tema oma kujutlusvõim, mis ajas teda nägema seal halba, kus säras ainult rõõmuilme? Värvitud lõuend ei võinud ometi muutuda. See oli meeletu. Millalgi võis ta sellest kui kenast loost Basilile jutustada. See paneks ta naeratama.
Ja ometi, kui hirmus elav oli ta mälestus kogu as- 150
