Lehekülg:Dorian Gray portree. Wilde-Tammsaare 1957.pdf/161

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Kardan, et naised hindavad julmust, puhast julmust rohkem kui ükskõik mida. Neil on imeliselt algelised instinktid. Meie oleme nad teinud iseseisvaks, kuid nemad jäävad ikkagi orjadeks, kes otsivad endale isandaid. Nad armastavad, et neid valitsetakse. Olen kindel, teie olite suurepärane. Mina pole teid kunagi veel täiesti ja põhjani vihasena näinud, aga ma võin kujutleda, kui kaasakiskuv te olite. Ja lõpuks, üleeile ütlesite mulle midagi, mida mina pidasin lihtsalt kujutelmaks, kuid ometi oli see täiesti tõsi, nagu ma nüüd näen, ning see on võti kõigele.”

„Mis see siis oli, Harry?”

„Teie ütlesite mulle, et Sibyl Vane esildab teile kõiki romantilisi kangelannasid – et ta oli ühel õhtul Desdemona, teisel Ophelia; et kui ta suri Juliana, siis tõusis ta uuesti ellu Imogenina.”

„Enam ei tõuse ta kunagi ellu,” lausus poiss ja kattis oma näo kätega.

„Ei, enam ei tõuse ta kunagi ellu. Tema mängis oma viimase osa lõpuni. Kuid teie peate tema üksildlasest surmast seal kehvas riietustoas mõtlema nagu mõne jakobiinliku tragöödia imelikust ja õudsest katkendist, nagu mõnest Webster’i, Ford’i või Cyril Tourneur’i imelisest stseenist. See tüdruk ei elanud tõeliselt kunagi ja sellepärast pole ta ka kunagi tõeliselt surnud. Igatahes teile oli ta ainult unenägu, viirastus, mis hõljus läbi Shakespeare’i tükkide ja muutis nad oma juuresolekuga armsamaks – flööt, mis andis Shakespeare’i muusikale rikkalikuma ja täiuslikuma rõõmukõla. Silmapilgul, mil ta puutus tõelist elu, hävitas ta selle ja see hävitas tema ning nõnda lahkuski ta. Leinake Opheliat, kui see teile meeldib. Riputage endale tuhka pähe, et Cordelia kägistati. Karjuge taeva poole, et suri Brabantio tütar. Kuid

161