Lehekülg:Dorian Gray portree. Wilde-Tammsaare 1957.pdf/164

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

tahtis ta temas näha ainult imetlusväärset traagilist kuju, mis on saadetud maailma näitelavale näitama Armastuse kõrgeimat tõelisust. Imeline traagiline kuju? Pisarad tõusid noormehel silma, kui ta mõtles neiu lapselikule pilgule, tema võluvale olemusele ja tema värisevalt pelglikule ilule. Ruttu heidutas ta selle nägemuse ja vaatas jällegi pilti.

Ta tundis, silmapilk oli tulnud, mil ta pidi valima. Või oligi ta juba valinud? Jah, elu oli otsustanud tema eest – elu ja tema oma lõpmata uudishimu elu vastu. Igavene noorus, lõpmatu kirg, peened ja salajased lõbud, metsikud rõõmud ja veel metsikumad patud – seda kõike pidi ta saama. Portree pidi tema häbikoormat kandma: see oli kõik.

Valutundmus valdas teda, kui ta mõtles rüvetusest, mis pidi osaks saama sellele ilusale näole lõuendil. Kord oli ta Narcissust poisikeslikult jäljendades suudelnud või teinud suudlema neid värvitud huuli, mis naeratasid nüüd nii julmalt temale. Igal hommikul oli ta istunud tema ees ja imetlenud tema ilu, temasse peaaegu armudes, nagu talle ajuti näis. Pidi see nüüd muutuma iga tujuga, millele ta andus? Pidi ta nüüd muutuma hirmsaks ja vastikuks asjaks, mille pidi peitma ja lukutama kuhugi ruumi, et varjata teda päiksepaiste eest, mis oli nii sagedasti kallanud ta imelistele voogavatele lokkidele säravat kulda? Kui kahju! Kui kahju!

Silmapilguks mõtles ta palvetada, et tema ja pildi vaheline hirmus suhe kaoks. Palve tõttu oli ju see muutus sündinud, võib-olla kaoks pildi muutus samuti palve tagajärjel. Ja ometi, kes loobuks võimalusest nooreks jääda, ükskõik kui fantastiline see võimalus ka oleks ja ükskõik kui saatuslikud tagajärjed see kaasa tooks? Pealegi, sei- 164