Lehekülg:Dorian Gray portree. Wilde-Tammsaare 1957.pdf/175

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

sin ainult, et olin näinud täiuslikkust näost näkku ja et maailm oli minu silmas muutunud imeliseks – võib-olla liiga imeliseks, sest niisuguses hullumeelses jumaldamises peitub hädaoht, mitte vähem kaotuse kui tema säilimise hädaoht… Nädal läks nädala järele ja mina süvenesin ikka enam teisse. Siis tuli uus arenemine. Olin teid joonistanud Parisena kenas relvastuses, Adonisena jahimehe ülikonnas läikiva odaga. Kroonituna raskete lootoseõitega istusite Hadrianuse pargase ninas ja vaatasite üle rohelise, sogase Niiluse. Teie kummardusite mõne Kreeka maastiku vaikse lätte kohal ja vaatasite hõbedase vee vaikuses iseenda näo imet. Ja see kõik oli, nagu kunst peab olema – ebateadlik, ideaalne ja kauge. Ühel päeval, saatuslikul päeval, arvan ma ajuti, otsustasin maalida teie imelise portree, nagu olete praegusel silmapilgul, mitte surnud aegade kehakattes, vaid teie enda ülikonnas ja teie enda ajajärgul. Oli see nüüd realistlik meetod või ainult teie isiku ime, mis mulle nõnda ilmus ilma varjuta ja loorita, seda ei või ma öelda. Aga ma tean, et töötades näis iga värvilaik ja -varjund minu saladuse ilmutavat. Hakkasin kartma, et teised võiksid minu ebajumaldamist aimata. Tundsin, Dorian, et olin ütelnud liiga palju, et olin pannud liiga palju iseendast pildisse. Siis ma otsustasingi mitte kunagi teda välja panna. Teie olite pisut riivatud, kuid siis ei mõistnud te kõike, mis see mulle tähendas. Harry, kellele ma seda rääkisin, naeris mind välja. Kuid mina ei teinud sellest väljagi. Kui pilt oli lõpetatud ja mina selle ette maha istusin, siis tundsin, et minul oli õigus… Nii siis, mõne päeva pärast lahkus pilt minu ateljeest, ja niipea kui olin vabanenud tema väljakannatamatust võluvast juuresolekust, näis mulle, et olin olnud hullumeelne, kujutledes temas midagi rohkem nägevat, kui et teie olete haruldaselt ilus ja et mina või-

175