Markii töötas oma eesmärgi saavutamiseks edasi. Selle tõttu ja ka muidu, eriti just kirjaniku enda sõnade ja tegude tagajärjel, hakkasid lord Douglase ja W-i vahekorrast kui ka W-i eraelust ringi liikuma igasugused kuuldused, mis äratasid kas imestust, võõristust või hukkamõistu. Muu seas räägiti, kirjanik heitvat sagedasti endalt dandy, salongilõvi, dzhentlmeni kehakatted ja kaduvat ümberriietatuna pimeduskatte all Londoni räpaseimaisse ööurgastesse, kus otsib varju ainult kuritegu, patt ja pahe, olgu ta loomupärane või loomuvastane. Kirjaniku sõbrad andsid temale mitmel-setmel korral tungivalt nõu, et ta neile kuulujuttudele vastu astuks, keelekandjad vaikima sunniks. Aga W. talitas otse vastupidi: ta andis igati märku, et kuulujutud põhinevad tõealusel. Tema pidas oma seisundit seltskonnas sedavõrd kindlaks, et julges teda isegi oma loomuvastaste pahedega kui „suure romantilise kirega” otse õrritada.
Niisuguseks teguviisiks aitas mõjuvalt kaasa kirjaniku noor sõber, kellele ta allus nähtavasti täiesti. Sündis imelik asi. W. polnud kunagi kellestki hoolinud, kogu seltskond oli temale mingisugune alaväärtuslik hulk, kelle tarvis temal oli ainult pilkavat naeru, üleolevat mõnitust, uhket ükskõiksust, hulljulget kõrkust ja keda ta ei pannud praegugi mikski, aga noore ja arenematu lordi mõjule ei suutnud ta vastu panna. See oli tujukas ja valitsemishimuline, mispärast W. tema sõprust sagedase meelehärmiga pidi lunastama. Ja ometi ei raputanud ta ennast noormehest lahti, vaid langes ikka enam ja enam tema mõju alla, kuigi siit ähvardas hukatus. Ta hakkas isegi teda geeniuseks pidama, algupärasemaks kui iseend, olgugi et sõbrad õigusega W-i otsustusvõimes kahtlesid.
