aastate tunnused. Ta pani oma valged käed pildi karedate ja pondunud omade kõrvale ning naeratas. Ta irvitas pildi inestunud keha ja nõtru liikmeid.
Öösiti olid siiski silmapilgud, mil ta lamas uneta silmil oma õrnlõhnavas toas või väikese halva kuulsusega kõrtsi räpases ruumis dokkide läheduses, kus ta armastas käia võõra nime all ja võõrais rõivais; siis pidi ta mõtlema hävingust, mis ta toonud oma hingele, mõtlema kahetsuses, mis oli eriti terav, sest ta oli täiesti egoistlik. Kuid sellised silmapilgud olid harvad. See huvi elu vastu, mille lord Henry temas esimest korda äratanud nende ühise sõbra aias, näis naudinguga aina kasvavat. Mida rohkem ta teadis, seda rohkem ta tahtis teada. Temas peitus hullumeelne nälg, mis muutus süües aina ahnemaks.
Kuid oma seltskondlikke suhteid ei jätnud ta mitte täiesti hooletusse. Kord või kaks iga kuu talve vältel ja hooaja iga kesknädala õhtul avas ta seltskonnale oma ilusa maja ja laskis kuulsamaid muusikamehi lõbustada oma külalisi nende kunsti imedega. Tema väikesed eined, mille korraldamisel lord Henry teda alati aitas, omasid kuulsuse niihästi kutsutute valiku ja paigutamise kui ka haruldase maitse tõttu, mis avaldus laua ehtimises tema eksootiliste lillede peene sümfooniaga, tikitud laudlinadega ja vanaaegsete hõbe- ning kuldriistadega. Tõepoolest, leidus nii mõnigi, eriti väga noorte keskel, kes nägid või arvasid nägevat Dorian Gray’s teatud tüübi kehastust, millest nad olid unistanud Etoni ja Oxfordi päevil ja mis pidi endas ühendama õpetlase tõelise kultuuri ja maailmakodaniku meeldivuse, õilsuse ning kommete peenuse. Neile tundus ta kuuluvat nende sekka, kellest Dante kirjutab, et nad püüavad „teha end täius- 192
