3.–5. apr. 1895 oli asi esimest korda kohtus ees. Markii kaitsja hakkas algusest saadik kaebajale kohe kallale tungima, süüdistades teda kõlblusevastases kuritöös, millega ta hukutanud ka markii poja. Kolmandal päeval jõuti sinnamaale, et W-i volinik tema enda nõusolekul loobus markii süüdistamisest. Seega oli kaudselt tõestatud, et W. on süüdi neis kõlblusevastastes tegudes, milles markii teda süüdistab. Juba 5. apr. hommikul andsid W-i volinikud temale nõu Londoni tolm oma jalgadelt raputada, lubades protsessi ainult selleks veel pikendada, et oma kliendile põgenemiseks aega anda. Aga W. arvas, et aumees ei põgene võitluse eest, iiri aumees veel seda vähem. Nõnda siis ilmus politsei veel 5. apr. õhtul klubisse, kus W. pidas lõbusat olengut sõprade keskel, ja teatas tema areteerimisest. Ukse taga ootasid mehed, kes panid ta käed raudu ja viisid ta pimedasse vangitõlda. Enne klubist lahkumist jättis kirjanik sõpradega südamlikult jumalaga ja tühjendas pikkamisi viinaklaasi.
30. apr. ja 1. mail arutati peakriminaalkohtus W-i süüdistust, mis koosnes kahekümne viiest punktist. Süüdistusmaterjalina esinesid kaebealuse kirjad, mis ta saatnud lord Douglas’ele ja mis sattusid rahaväljapressijate pihku, W-i kirjatööd, muu seas ka „D. Gray portree” ja mitmesuguste kahtlaste isikute suusõnalised tunnistused. Esimesel kohtuistungil ei saadud W-i süüdi mõista, sest kaheteistkümnest vannutatud mehest jaatasid ainult üksteistkümmend ta süüd, kuna üks seda eitas. Kuni järgmise kohtuistungini lasti W. vabaks kautsjoni vastu, mille tasusid pooleks tema eest lord Douglas’e vanem vend ja keegi vaimulik Steward Headlem, võrdlemisi vähese varandusega inimene, kirjaniku austaja.
