tema inetuist hoiatusist leiaks ta rahu. Ta võttis noa ja lõi sellega pilti.
Kuuldus karjatus ja prantsatus. Karjatus oli oma surmavalus nii hirmus, et kohkunud teenrid ärkasid ja ronisid oma toast välja. Kaks härrat, kes all platsil möödusid, peatusid ja vaatasid üles suure maja poole. Nad läksid, kuni leidsid politseiniku, ja tõid selle kohale. See kõlistas mitu korda, kuid vastust ei tulnud. Ainult kusagil kõrgel katuse all aknas helkis tuli, muidu oli kogu maja pime. Natukese aja pärast läks politseinik ära ja jäi seisatama naabrusse sammaskäigu alla, et vaadelda.
„Kelle maja see on, konstaabel?” küsis vanem härra politseinikult.
„Mr. Dorian Gray maja, sir,” vastas politseinik.
Härrad vaatasid teineteisele otsa ja läksid irvitades edasi. Üks neist oli sir Henry Ashton’i onu.
Maja sees aga, selles osas, kus asusid teenrid, kes praegu ainult pooleldi riietatud, räägiti salaja sosistades isekeskis. Vana mrs. Leaf nuttis ja ringutas käsi. Francis oli surnukahvatu.
Veerandtunni pärast ronisid tema kutsar ja veel üks teener mööda treppi üles. Nad koputasid, kuid ei tulnud mingit vastust. Nad hüüdsid. Kõik oli vaikne. Lõpuks, pärast asjatuid katseid ust sisse murda, ronisid nad katusele ja laskusid sealt palkonile. Aknad andsid kergesti järele: nende riivid olid vanad.
Kui nad sisse astusid, leidsid nad seinal rippumas suurepärase portree oma härrast, nagu nad teda viimati näinud – kogu tema imelises nooruses ja ilus. Põrandal lamas õhturiietuses surnud mees, nuga südames. Tema oli närtsinud, kortsus ja vastiku näoga. Nad ei tundnud teda enne, kui olid vaadelnud tema sõrmuseid. 306
