„Te ei mõista mind, Harry,” vastas kunstnik. „Muidugi pole ma tema moodi. Tean seda väga hästi. Tõepoolest, ma kahetseksin, kui oleksin. Te kehitate õlgu? Räägin teile tõtt. On midagi saatuslikku kõigis kehaliselt või vaimselt valituis, midagi sellest saatuslikkusest, mis näib taga kiusavat kuningate kobavaid samme läbi ajaloo. On parem, kui inimene ei erine oma kaaslastest. Inetuil ja rumalail on siin maailmas kõige parem. Nemad võivad mõnusasti istuda ja mängu pärani silmil pealt vaadata. Kuigi nad ei tea midagi võidust, siis vähemalt pole neil vajadust tunda kaotust. Nad elavad, nagu meie kõik peaksime elama – segamata, ükskõikselt, mureta. Ei nad too teistele hävitust ega võta seda ka teistelt vastu. Teie seisus ja rikkus, Harry; minu mõtted, nagu nad on – minu kunst, ükskõik mis ka peaks väärt olema; Dorian Gray ilu – meie kõik peame selle eest kannatama, mis jumalad meile andnud, hirmsasti kannatama.”
„Dorian Gray? On nõnda ta nimi?” küsis lord Henry, astudes üle ateljee Basil Hallward’i poole.
„Jah, nõnda on ta nimi. Mul polnud kavatsust seda teile öelda.”
„Aga miks siis mitte?”
„Oo, seda ei oska ma seletada. Kui ma kedagi väga armastan, siis ei ütle ma kunagi tema nime kellelegi. Seega annaksin temast nagu osa ära. Olen harjunud armastama saladuslikku. Mulle näib, see on ainuke asi, mis võib meie moodsa elu teha müstiliseks ja imeliseks. Kõige harilikumgi asi muutub vaimustavaks, kui teda varjata. Lahkun ma linnast, siis ei ütle ma kunagi oma inimestele, kuhu ma lähen. Öeldes seda kaotaksin kogu oma lõbu. Õige, see on rumal harjumus, aga kuidagi 40
