guse tutvustamiseta. Selles olen ma kindel. Dorian ütles mulle seda pärast. Ka tema tundis, et me olime määratud teineteist tundma.”
„Ja kuidas kirjeldas leedi Brandon seda imelist noormeest?” küsis lord Henry. „Ma tean, tal on viisiks kõigi oma külaliste kohta silmapilkset kirjeldust anda. Mäletan, kuis ta kord mind viis kellegi metsiku ja punanäoline vanahärra juurde, kes oli üleni kaetud autähtede ja lintidega, kuna ta ise mulle kõrva sosistas kõige imestusväärsemaid üksikasju – traagilisel sisinal, mida pidid kuulma kõik, kes viibisid selles ruumis. Mina pistsin lihtsalt plehku. Mina armastan ise endale tutvusi otsida. Kuid leedi Brandon talitab oma külalistega, nagu teeb seda oksjonipidaja oma kaubaga. Tema kas seletab nad täiesti minema või räägib neist kõik, välja arvatud, mis neist vaja teada.”
„Vaene leedi Brandon! Te olete temale kare, Harry!” ütles Hallward loiult.
„Armas poiss, tema katsus asutada salongi, aga tal õnnestus avada ainult restoran. Kuidas võiksin siis teda imetleda? Aga jutustage mulle, mis rääkis ta Dorian Grayst.”
„Oo, midagi selletaolist, et „vaimustav poiss – vaene armas ema ja mina lahutamata koos – olen unustanud, mis ta teeb – kardan, et ei tee midagi – oh jaa, mängib klaverit – või on see viiul, kallis mr. Gray?” Kumbki meist ei suutnud naeru hoida ja nõnda saime korraga sõpradeks.”
„Naer pole sugugi halb algus sõprusele, selle lõpuks on ta aga kõige parem,” ütles noor lord, noppides teise karikakra.
Hallward raputas pead. „Teie ei mõista, mis on sõp-
