väärsusest. Oli nii kena kõigest sellest pääseda! Oma tädist mõeldes turgatas tal midagi pähe. Ta pöördus Hallward’i poole ja ütles:
„Armas poiss, just praegu tuli mul meelde.”
„Mis nimelt, Harry?”
„Kus ma kuulsin Dorian Gray nime.”
„Kus see siis oli?” küsis Hallward kergelt kulmu kortsutades.
„Ärge tehke nii kurja nägu, Basil. See oli minu tädi, leedi Agatha juures. Tema ütles mulle, et tema leidnud suurepärase noormehe, kes teda pidi East Endis aitama, ja selle noormehe nimi oli Dorian Gray. Pean tähendama, tädi pole kunagi öelnud, et see noormees oleks ilus. Naistel pole ilust arusaamist, vähemalt pole seda headel naistel. Tädi ütles, noormees olevat väga tõsine ja temal olevat kena loomus. Kohe kerkis mul silme ette mingisugune lihtsoenguga olend, kel prillid ees, hirmsad tedretähed näos ja tohutud trampjalad all. Soovisin, et oleksin teadnud, see oli teie sõber.”
„Rõõmustan väga, et te seda ei teadnud, Harry.”
„Miks?”
„Ma ei tahaks, et teie teda kohtaksite.”
„Teie ei tahaks, et mina teda kohtaksin?”
„Ei.”
„Mr. Dorian Gray on ateljees, sir,” ütles teener tulles aeda.
„Te peate mind tutvustama,” hüüdis lord Henry naerdes.
Kunstnik pöördus teenri poole, kes seisis silmi pilgutades päikesevalguses.
„Paluge mr. Grayd oodata, Parker: ma tulen silmapilk sisse.” Teener kummardas ja läks mööda teed tagasi. 52
