selgi oma roospunase nooruse ja oma roosvalge poisilikkusega on kired, mis on teid kartma pannud, ja mõtted, mis on täitnud teid hirmuga, ning unistused päeval ja ööl, mida mälestades teie palgeid värvib häbipuna…”
„Pidage!” kogeles Dorian Gray. „Pidage, teie ajate mind segadusse. Ma ei tea, mis öelda. On olemas vastus teile, aga mina ei leia seda. Ärge rääkige. Laske mind mõelda. Või mis õigem – laske mind katsuda mitte mõelda.”
Peaaegu kümme minutit seisis ta liikumata, huuled avatud ja silmis imelik helk. Tumedalt taipas ta, et sootuks uued mõjud töötasid temas. Talle näis, nagu oleksid nad tõeliselt sündinud temas endas. Vähesed sõnad, mis Basili sõber temale ütelnud – juhuslikult räägitud sõnad, kahtlemata, oma meelega mõeldud paradoksaalsusega – olid puudutanud mingisuguseid salajasi keeli, mida polnud kunagi varem puudutatud, kuid mis nüüd, nagu ta tundis, lõid temas võnkuma ja värisesid imelikus tuikes.
Samuti oli teda erutanud muusika. Muusika oli teda juba nii mõnigi kord erutanud. Aga muusikal polnud sõnu. See polnud uus maailm, vaid ennemini uus ürgsegu, mis ta lõi. Sõnad! Paljad sõnad! Kui hirmsad nad olid! Kui selged, elavad ja julmad! Nende eest ta ei pääsenud. Ja ometi – missugune peen võluvus tundus neis! Nad näisid võivat anda plastilise vormi vormita asjadele ja neis oli omapärane muusika, mis oli nii magus nagu viiuli või kandle helin. Paljad sõnad! Oli midagi reaalsemat kui sõnad?
Jah, poisikesepõlves oli tal olnud asju, mida ta ei mõistnud. Nüüd mõistis ta neid. Elu omandas äkki tulevärvingu. Talle näis, nagu kõnniks ta leegis. Miks ei teadnud ta seda varem?
